19. sajandil, enne suuremahulise-jaekaubanduse tulekut, ostsid inimesed tavaliselt kõik oma igapäevased kaubad töökoha või elukoha lähedal asuvatest toidupoodidest. Neid puidust tünnidesse, riidest kottidesse või puitkastidesse pakitud esemeid veeti lahtiselt toidupoodidesse ja nende väiksemas koguses müümine tarbijatele osutus peavaluks. Inimesed said poes käia ainult korve või isetehtud kotiriidekotte kandes. Tol ajal olid paberitootmise tooraineks veel džuudikiud ja vanad linajäägid, mis olid ebakvaliteetsed ja napid, isegi ebapiisavad ajalehtede trükkimise vajaduste rahuldamiseks. Umbes 1844. aasta paiku leiutas sakslane Friedrich Köhler puidumassist paberitootmise, soodustades oluliselt paberitööstuse arengut ja andes kaudselt aluse ajaloo esimesele kommertspaberikotile. 1852. aastal leiutas Ameerika botaanik Francis Waller esimese paberkottide valmistamise masina, mida seejärel tutvustati Prantsusmaale, Suurbritanniasse ja teistesse Euroopa riikidesse. Hiljem viis vineerist paberkottide tulek ja paberkottide õmblemise tehnoloogia edusammud seni suurte kaubakoguste transportimiseks kasutatud puuvillakottide asendamiseni paberkottidega.
Esimene jõupaberist poekott leiutati 1908. aastal USA-s Minnesota osariigis St. Kohalik toidupood Walter Duvina, kes püüdis müüki suurendada, hakkas otsima viise, kuidas julgustada kliente korraga rohkem ostma. Duvina uskus, et see peaks olema kokkupandav kott-odav, lihtne kasutada ja taluma vähemalt 75 naela. Pärast arvukaid katseid otsustas ta materjalina kasutada jõupaberit. Jõupaberit valmistatakse pikkade -kiuliste okaspuude paberimassist ja seda töödeldakse keetmise ajal suhteliselt nõrgalt seebikivi ja naatriumsulfiidiga. See minimeerib puidukiudude algse tugevuse kahjustamist, mille tulemuseks on tihedalt seotud kiududega paber, tugev tekstuur ja võime taluda märkimisväärset pinget ja survet ilma rebenemiseta. Neli aastat hiljem sündis esimene jõupaberist poekott. Sellel oli ristkülikukujuline põhi, mis mahutab rohkem kui traditsioonilised V{12}}põhjaga paberkotid. Selle põhja ja külgede vahel jookseb läbi köis, et suurendada selle kandevõimet, ja paberkoti ülaosas on kaks tõmbeaasat, mis hõlbustavad selle kandmist. Duvina nimetas selle poekoti enda järgi ja patenteeris selle aastal 1915. Selleks ajaks oli selle ostukoti aastane müük ületanud miljoni ühiku.